Arst selgitab: mis haigus on põletikuline soolehaigus ehk IBD?
Põletikuline soolehaigus (inflammatory bowel disease, IBD) on krooniline eluaegne haigus, mis haarab soolestiku eri osi ning kulgeb ägenemiste ja remissioonidega ehk heade perioodidega, mil haigus on kontrolli all. Lähemalt kirjutab Confido gastroenteroloog, eriala liider dr Mari Seth.
Termin IBD hõlmab kolme erinevat põletikulist soolehaigust: haavandilist koliiti, Crohni tõbe ning mikroskoopilist koliiti. IBD täpsed tekkepõhjused on teadmata, kuid ilmselt mängivad rolli keskkonnategurid (toitumine, tubakatoodete ja antibiootikumide tarvitamine), geneetiline eelsoodumus ning düsreguleeritud immuusüsteemi reageerimine patsiendi mikrobioomile. Eestis puudub hea ülevaade haigestumise sagedusest ning erinevate haigusvormide esinemisest. 2010. aasta andmete põhjal on Eestis haigestumus 10,3 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas, samas on kogu maailmas haiguse esinemine tõusuteel.
Peamised IBD sümptomid
IBD peamisteks sümptomiteks on kõhulahtisus, verine-limane väljaheide, kõhuvalu, võimalik palavik ja kaalulangus. IBD-le on tüüpiline ägenemiste ja remissioonidega kulgemine, kuid ca 10-20 % patsientidest võib haigus olla püsivalt aktiivne.
Põletikulise soolahaigusega võivad kaasneda n-ö soolevälised sümptomid kuni 40%-il patsientidest. Konjunktiviit, erinevad autoimmuunse geneesiga maksa- ja sapiteede haigused, osteoporoos, liigespõletikud, trombemboolilised komplikatsioonid on sagedasemad kaasuvad probleemid. Ca 24 % patsientidest võivad vajada elu jooksul operatiivset ravi.
Sümptomite algusest diagnoosini võib minna kuid või aastaid ning hästi tüüpiline on kaebuste hiiliv algus. Crohni tõve puhul kulub diagnoosiks keskmiselt kauem aega kui haavandilise koliidi korral.
IBD diagnoos pannakse endoskoopilise (või radioloogilise) ja histoloogilise leiu alusel. Endoskoopial on seedetrakti limaskestal näha erineva raskusastme ning -sügavusega haavandumised, veritsus, võimalik soolevalendiku ahenemine ning fistulid (uurised) eri sooleosade või soole ja naaberorganite vahel.
Mis on haavandilise koliidi ning Crohni tõve vahe?
Iseenesest on kahel haigusel vahet teha „lihtne“. Haavandiline koliit esineb ainult jämesooles ning tegu on limaskesta haaratusega haigusega. Crohni tõbi võib esineda kõikjal seedetraktis alates suust ning lõpetades pärakuga ja põletik haarab kogu soole seina. Ca 30% patsientidest on Crohni tõvele iseloomulikud muutused peensooles, ca 25-30% patsientidest jämesooles ning ca 40 % patsientidest on tegu nii jäme- kui peensoole haaratusega. Crohni tõbi vallandub tavaliselt 20-30 eluaasta vahel, kuid võib avalduda juba lapseeas. Suitsetamine on üks Crohni tõve riskifaktoreid ning tõstab võimaliku operatiivse ravi vajaduse tõenäosust. Selle diagnoosimiseks on vaja head koostööd perearsti ning gastroenteroloogi vahel. Perearsti ülesanne on sümptomite alusel hakata põletikulist soolehaigust kahtlustama, võtta esmased analüüsid ja suunata patsient kiiresti kas koloskoopiale või läbi e-konsultatsiooni gastroenteroloogi vastuvõtule.
Crohni tõve korral võib diagnoosimiseks vaja minna ka kapselendoskoopiat, peensoole MRT-d või peensoole endoskoopilist uuringut – enteroskoopiat.
Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.