Vererõhk Autor: Arvo Mesikepp

Vererõhk on surve, millega süda verd mööda artereid kehasse laiali pumpab. Vere ringlemiseks vajaliku rõhu tekitavad südame kokkutõmbed. Vererõhk on erinevates kehapiirkondades pisut erinev, südamest tulevale vererõhule vastab enam-vähem see tulemus, mille saab käsivarrelt mõõtes. Kui aga mõõta seda näiteks näpult, on rõhk juba madalam.

Mõõtmistulemus registreeritakse kahe numbriga. Ülemine ehk süstoolne vererõhk on südamest väljuva vere surve, mille tekitajaks on vasaku vatsakese kokkutõmbed ning mis näitab südame tööjõudlust. Normiks peetakse süstoolse vererõhu näitu alla 140 mmHg (millimeetrit elavhõbedasammast), südamehaigetel ja suhkruhaigetel alla 130 mmHg. Viimaste rahvusvaheliste kõrge vererõhu ravijuhiste järgi peetakse vererõhku 140/90 mmHg normiks ainult haiglas või arsti vastuvõtul mõõtmisel, kodusel vererõhu mõõtmisel on norm 130–135/85 ja alla selle, 24-tunnise mõõtmise korral 125–130/80 mmHg (sellest päevasel mõõtmisel 130–135/85 ning öisel mõõtmisel 120/70 mmHg). Isoleeritud süstoolset vererõhku üle 160 mmHg samaaegse diastoolse rõhu normi korral (alla 90 mmHg) täheldatakse vanemaealistel ja seda seostatakse veresoonte seina elastsuse vähenemisega. Selline isoleeritud süstoolse vererõhu tõus esineb ka aordiklapi rikke (aordisuistiku stenoosi) ja kilpnäärme ületalitluse puhul. 

Alumine ehk diastoolne vererõhk on südamesse ringiga tagasi jõudva vere surve näitaja, selle põhjal saab hinnata arterite seisundit. Normiks loetakse alla 90 mmHg ja selle tasemeni tuleb jõuda ka kõrgvererõhktõve ravis. Juhul kui kaasub diabeet või haige on varem läbi põdenud südamelihase infarkti, tuleks diastoolne vererõhk hoida raviga madalamal kui 80–85 mmHg. 

Ülemise ja alumise vererõhu vahelist erinevust nimetatakse pulsirõhuks. Eakamatel inimestel on tavaliselt pulsirõhk suurem kui noortel, seda tingib vananedes tekkiv veresoonte elastsuse vähenemine. Kui varem arvestati ajuvereringehaiguste ja südame isheemiatõve eelhaigusena enam diastoolse vererõhu tõusu, siis tänapäeval kinnitavad ulatuslikud uuringud, et nii diastoolse kui süstoolse rõhu tõusuga suureneb ajuinsuldi ja südamelihase infarkti tekke risk.

Vererõhu kõrgenemise põhjus võib olla füsioloogiline (füüsiline töö, emotsioonid, stress) või seotud haigustega (neeruhaigused, ainevahetushaigused, neerupealiste haigused, maksahaigused jt). Kõige sagedamini on kõrge vererõhk tingitud kõrgvererõhktõvest.

Vererõhku kontrollitakse sõltuvalt füüsilisest koormusest, samuti selgitatakse vererõhu ööpäevased kõikumised. Ööpäevase kõikumise järgi jagatakse kõrgenenud vererõhuga uuritavad kahte rühma: a) need, kellel kõrge vererõhk öösel langeb (ingl dipper), ja b) need, kellel vererõhk ei lange ka öösel või langeb vähem kui 10 mmHg (ingl nondipper).

Vt ka kõrgvererõhktõbi.