Antikeha Autor: Kaja Julge

Antikeha ehk immunoglobuliin (Ig) on kindla antigeeni toimel organismis toodetud spetsiaalne immuunsüsteemi valk (glükoproteiin), mis reageerib teda esilekutsunud antigeeniga. Antikehad tekivad vastusena mikroobide, viiruste ja parasiitide tungimisele organismi ning nende ülesandeks on võidelda nimetatud sissetungijatega. Antikehad võivad tekkida ka kehale mitteomaste ainete (nt võõrvalkude) sattumisel organismi. Vahel, kui organismi normaalne talitlus on miskipärast häiritud, võib see produtseerida antikehi ka kehaomaste ainete vastu, siis nimetatakse neid autoantikehadeks ja selle protsessi poolt põhjustatud haigusi autoimmuunhaigusteks. Antikehad ei ringle mitte üksnes veres, vaid sisenevad ka kudedesse. Neid leidub vereseerumis, koevedelikes ja mitmesugustes eritistes (sülg, sperma). Antikehi toodetakse kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes – B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Eristatakse viit antikehade klassi: IgG, IgA, IgM, IgD ja IgE. Eri klassi kuuluvatel antikehadel on organismis erisugune funktsioon.

IgG-antikehi esineb veres kõige rohkem, nad moodustavad 70–75% antikehade koguhulgast. Need antikehad on võimelised siduma mitmesuguseid haigustekitajaid, nagu viirusi, mikroobe ja seeni, samuti võitlema nende mürkide ehk toksiinide vastu. IgG läbib platsentat, see tagab nakkusvastase kaitse lapse esimestel elukuudel. IgG-antikehade leidumine veres näitab kas läbipõetud või krooniliselt kulgevat haigust. Mõnede haiguste puhul kaovad IgG-klassi antikehad pärast paranemist verest täielikult, teiste puhul jäävad pikemaks ajaks või isegi kogu eluks püsima (nt süüfilise korral). IgG-klassi antikehade tekkel põhineb ka vaktsineerimine, mille korral nõrgestatud või surmatud haigustekitaja abil kutsutakse esile spetsiifiliste antikehade teke. Järgmisel kokkupuutel sama haigustekitajaga on antikehad võimelised selle hävitama.

IgA-antikehad moodustavad kõikidest antikehadest 15–20%. Neid eritavad limaskestad, sealt satuvad nad vereringesse. Limas, süljes, rinnapiimas (väga kõrge on tase ternespiimas), hingamisteede ning urogenitaaltrakti sekreedis sisaldub sekretoorne IgA, mis tagab lokaalse ehk paikse kaitse viiruste, bakterite ja teiste antigeenide suhtes.

IgM-antikehad moodustavad umbes 10% kõikidest antikehadest. Nad tekivad nakatumisjärgselt kõige varem. Üsasisese infektsiooni puhul on IgM-klassi antikehad juba nabaväädiveres olemas. Nende laboratoorne määramine on vajalik ägedate haiguste diagnoosimisel. IgM-antikehad kaovad tavaliselt suhteliselt ruttu ning ei anna püsivat kaitset. 

IgE-antikehad (0,001%) on seotud ülitundlikkuse ehk allergiaga, seetõttu kasutatakse seda tüüpi antikehade määramist just allergia põhjustajate (allergeenide) väljaselgitamisel. Nimelt tekivad igale allergeenile just talle omased IgE-klassi antikehad, mille kaudu jõutakse allergeeni endani. IgE etendab määravat osa eriti atoopiliste haiguste kujunemisel.

IgE-antikehi esineb veres ka sooleparasiitide korral. IgD-antikehi (1%) leidub B-lümfotsüütide ehk B-lümfiliblede pinnamembraanil.

Vt ka atoopia.