Ishias Autor: Toomas Asser

Ishias ehk istmikunärvivalu ehk istmikunärvineuralgia ning sellega koos nimmevalu on inimkonna igivana probleem. Ishiase mõiste esmakordne kasutamine on teada aastast 1450. Istmikunärv (nervus ischiadicus) moodustub kahest nimme- ja kolmest ristluunärvijuurest ning iga närvijuure kahjustus ehk radikulopaatia omaette võib põhjustada erineva asukohaga jalavalu. Seega ei ole ishias omaette diagnoos, vaid pigem vaevuste ja sümptomite kogum ning üldine mõiste, tähistamaks igasugust nimmepiirkonnas esinevat ja/või jalga kiirguvat valu. Valu võib olla nimmes, tuharas, erinevates kohtades reies-sääres ning labajalas ja varvastes. Lisaks valule võivad jalas tekkida tuimus, surinad, lihasenõrkus ning jalaasendit võib olla raske kontrollida. Tavaliselt on vaevused ühel kehapoolel.

Esimese ristluunärvijuure kahjustuse korral kiirgub valu mööda reie-sääre tagapinda tuharast labajalga, kannakõõluse refleks nõrgeneb, varvastel kõnd on raskendatud, reie- ja säärelihased võivad kõhetuda ning tundlikkus sääre tagapinnal ja labajala välisküljel väheneb. Viienda nimmenärvijuure kahjustusest tingitud valu kiirgub mööda reie-sääre välispinda suurvarbasse, kannale toetumine kõndimise ajal on raskendatud või tekib rippuv labajalg. 

Kõige sagedamini põhjustab radikulopaatiat mehaaniline surve närvijuurtele lülidevahelises mulgus nende lülisambakanalist väljumise kohas. Algseks põhjuseks on lülivaheketaste väljasopistused ehk diskusprolapsid. Harvem on surve närvijuurtele tingitud lülidevaheliste mulkude ahenemisest lülisamba degeneratiivsete muutuste tagajärjel. Säärane tuharasse ja reide kiirguv ishiasevalu on sageli põhjustatud ka nimmelülide sidemete, liigesekapslite ja lihaste kinnituskohtades paiknevate valutundlikkuse närvilõpmete (notsitseptorite) ärritusest ning valu ei pruugi olla põhjustatud närvijuure kompressioonist. Reide kiirguvat valu kutsuvad sageli esile puusaliigesepõletik ning  -kulumus, samasugune valu võib tekkida ajutiselt ka raseduse ajal.

Ägeda valu leevendamiseks tuleb võtta valuvaigisteid, lihasepinge vähendamiseks proovida valutavale kohale  nii külma kui ka sooja toimet, püüda jääda aktiivseks. Kui valu on siiski nii suur, et ei suudeta voodist tõusta, tuleb päev või kaks voodis olla, kuid ikkagi meeles pidada, et liikumine on paranemiseks olulisem  kui voodirahu. Paljudel juhtudel on ishiasevalu lühiaegne ja kerge, möödudes iseenesest, vaid alguses vajatakse mõned korrad valuvaigisteid. Kroonilise valu korral tuleb valuvaigisteid võtta regulaarselt, soetada kõvem madrats, väga vajalik on mõõdukas sportimine, eriti head on harjutused  kõhu- ja seljalihaste tugevdamiseks. Harjutuste kompleks tuleks selgeks õppida asjatundja juhendamisel, jätkates hiljem iseseisvalt. Uute ägenemiste ennetamiseks on väga soovitatav harrastada ujumist, sest see treenib peaaegu kõiki lihaseid, kuid ei koorma lülisammast. Hoiduda tuleks raskuste tõstmisest ja külmetamisest, ülekaalu korral peaks püüdma alla võtta. Kirurgiline ravi on näidustatud juhul, kui on kindlaks tehtud, et valu põhjuseks on  väljasopistunud lülivaheketta surve istmikunärvijuurtele või närvijuure pitsumine kitsenenud lülidevahelisse mulku.

Vt ka puusaliigesekulumus, radikulopaatia.