Radikulopaatia Autor: Toomas Asser

Radikulopaatia ehk seljaaju närvijuurte kahjustus tähendab närvijuure igasuguse päritoluga kahjustussündroomi, mis harilikult avaldub kahjustatud närvi toimimisalale kiirguvate valudena, vääraistingutena, kõõlusreflekside kustumisena ja tundlikkuse vähenemisena. Valu ja kangus on kaela- ja nimmepiirkonna radikulopaatia kõige sagedasemad tunnused. Sümptomid võivad ägeneda kaela või keha järsul liigutamisel, aga ka köhimisel, aevastamisel või kehalise pingutuse korral. Nimme-ristluuradikulopaatiat esineb 10 korda enam kui kaelaradikulopaatiat. Veelgi harvem täheldatakse seljaaju rinnaosa närvijuurte kahjustust. Radikulopaatia peamiseks põhjuseks on lülivaheketta (diski) väljasopistumine või lülikehade luulisest deformatsioonist tingitud surve närvijuurtele. Harvem on selle põhjuseks õla- või nimmenärvipõimiku kahjustus.

Radikulopaatia iseloomu selgitamiseks kasutatakse röntgenuuringut, kompuutertomograafiat ja järjest enam magnetresonantstomograafiat. Närvi juhtivuskiiruse uurimiseks rakendatakse elektroneuromüograafiat, mis aitab selgitada närvikahjustuse ulatust. Olenevalt sellest, milliste lülide vahelt väljuv närvijuur on kahjustatud, sõltub radikulopaatia lokalisatsioon. Näiteks 4.–5. nimmelüli vahelise ketta väljasopistumise korral tunneb inimene valu ja tundlikkuse vähenemist puusal, reie ja sääre välispinnal ning labajala selgmisel pinnal.

Ravi peaks algama voodirahuga, sageli saab abi venitusravist. Vajaduse korral manustatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate. Kui konservatiivne ravi ei anna soovitud tulemusi, on näidustatud kirurgiline närvijuurte dekompressioon (pigistust või survet vähendav lõikus).

Vt ka ishias, kaelaradikulopaatia, lülivaheketta väljasopistus, nimmevalu, roietevaheline närvivalu.

Lülivaheketta väljasopistus.