Mürgistus Autor: Raul Adlas

Mürgistus ehk intoksikatsioon on mis tahes toimeaine mõju inimorganismile, mis põhjustab tugevaid füsioloogilisi või psüühilisi kõrvalekaldeid organismi normaalsest talitlusest. Mürgistuse nähud, raskus ja kulg sõltuvad mürkaine omadustest, organismi sattumise viisist ja hulgast. Mürgina tuleb vaadelda ka kõiki ravimeid, mille ülemäärane annus võib esile kutsuda soovimatuid tagajärgi. Umbes iga kümnes erakorralist arstiabi vajav haige on tervisekahjustuse saanud mõne mürgi tõttu. Mürk võib sattuda inimese organismi suu kaudu, sisse hingates (inhaleerides), naha ja limaskestade kaudu imendudes või süstituna.

Mürgistused võib jagada tahtlikeks (enesetapukatse, meelemürkide tarvitamine) ja tahtmatuteks ehk õnnetusteks. Peaaegu 80% suukaudsetest tahtmatutest mürgistustest juhtub alla 3-aastaste lastega. Suurema osa lastel ettetulevatest mürgistustest põhjustavad koduses majapidamises kasutatavad ained, nagu puhastus-, kosmeetika- ja taimekaitsevahendid, ravimid, roiskunud toit, mürgised taimed, erinevad kütused ja õlid. Väikeste lastega pere peaks hoolega valima, milliseid lilli koju tuua. Täiskasvanute puhul on mürgistus harilikult tahtlik tegevus, mingi aine üledoosis tarvitamine. Väikese osa moodustavad töö- ja olmeõnnetused.

Kui mürgist ainet on sattunud nahale, peab ruttu eemaldama saastunud riided ja pesema nahka seebiga voolava vee all. Kui mürki on sattunud silma, tuleb silma loputada rohke puhta veega.

Mürgise aine, näiteks gaasi või tolmu sissehingamise korral on vaja kannatanu kohe viia puhta õhu kätte. Juhul kui mürgistuse põhjustaja on ülemisi hingamisteid ärritava toimega, siis tuleb suud ja ninaneelu loputada söögisoodalahusega (1 teelusikatäis soodat 1 klaasi vee kohta) või rohke leige veega.

Suu kaudu organismi sattunud mürgi toime võib avalduda otsekohe või pikema aja möödumisel. Näiteks joodud hape või leelis põhjustavad otsekohe kudede tugeva söövituse, mida on näha huultel, keelel, suu limaskestal. Seevastu allaneelatud ravimid või mürgised taimed läbivad enne seedekulgla ja imenduvad vereringesse alles peensoolest, milleks kulub tunde. Seetõttu on suu kaudu toimunud mürgistuse puhul esmatähtis takistada mürgi imendumist soolest ning võimaluse korral väljutada see kiiresti seedetraktist. Juhul kui kannatanu on teadvusel, tuleb talle anda võimalikult palju vett juua, et lahjendada kemikaalisisaldust maos. Verre imendunud kemikaali eemaldamiseks organismist tuleb igati soodustada uriini teket, ka selleks peab palju jooma. 

Süstitavate mürkide puhul algab mürgi toime sõltuvalt kasutatud ainest ja süstimiskohast kas kohe või mõne minuti jooksul. Väga levinud tänapäeval süstitav meelemürk on heroiin, mille üledoos kutsub esile teadvusetuse ja hingamisseiskuse. Süstitud mürgi toimet saab leevendada ainult haiglas või kiirabi vahenditega. Hingamisseiskuse puhul tuleb kohe alustada elustamist.

Kui tekib mürgistuse kahtlus, tuleb esmaabi alustamisel leida vastus kuuele võtmeküsimusele: 1) mis ainet või millisest pudelist/karbist saadi (see tuleb kindlasti kaasa võtta, kui kannatanu haiglasse viiakse); 2) millal mürki neelati – see annab vastuse, kas on mõtet kutsuda esile oksendamist; 3) kui palju mürki võeti; 4) kas haige on juba oksendanud; 5) kas haige on ise võtnud mingeid mürgistusvastaseid aineid, näiteks joonud vett, neelanud aktiivsütt vms; 6) kas haige tarvitab regulaarselt mingeid rahusteid.

Kõige kindlam viis mürki maost välja saada on kutsuda esile oksendamine. Aine täielikuks eemaldamiseks maost peab oksendama korduvalt. Selleks võib kasutada oksejuurepreparaati. Oksevahendina toimib ka leige keedusoolalahus (1–2 teelusikatäit soola 2 klaasi vee kohta). Okserefleksi esilekutsumiseks on sobiv keelejuure või kurgunibu piirkonna kõdistamine sõrmede või mõne nüri pehme esemega. Oksendamine on efektiivne 60 minuti jooksul, arvates mürgi võtmisest. Pärast seda on maosisaldis liikunud peensoolde, kust see oksendades tagasi ei tule. Oksendamist ei tohi esile kutsuda isikul, kelle teadvus ei ole selge (joobeseisund, kooma, krambihoog jne), sest siis on väga suur oht, et oksemassid satuvad hingamisteedesse ja haige võib lämbuda. 

Teadvushäiretega kannatanu tuleb panna lamama küljele, jälgida, et hingamisteed oleksid vabad. Oksendamist ei tohi esile kutsuda ka söövitavate ainete, lahustite ja kergete kütuste (bensiini) sattumisel seedekulglasse, et maosisaldis teist korda ei ärritaks söögitoru, neelu ja suu limaskesta. Söövitavate ainetega mürgistuse korral on soovitatav juua piima. Samas aga ei tohi piima juua, kui mürgistuse põhjustanud aine pole teada. Näiteks rasvas lahustuvate fosfororgaaniliste taimekaitsevahenditega mürgistuse puhul võib piim soodustada aine imendumist maos, tugevdades selle kahjulikku toimet.

Mürgi suu kaudu organismi sattumisel sobib selle neutraliseerimiseks võtta aktiivsütt. Spetsiaalselt töödeldud süsi seob endaga paljude mürkide molekule, muutes need ohutuks ja takistades mürgi imendumist peensoolest. Sütt antakse pärast oksendamist või maoloputust või juhul, kui oksendamist ei õnnestu esile kutsuda. Kui kannatanu juba oksendas, tuleb sütt uuesti anda. Aktiivsüsi mõjub ainult siis, kui doos on õige. Väikelapsele antakse 2 g sütt kehakaalu kilogrammi kohta (nt 5 kg kaaluvale lapsele 10 g sütt). Täiskasvanute puhul tuleb arvestada 1 g sütt kehakaalu iga kilogrammi kohta. Söetabletid (purustatuna) või graanulid segatakse vähese veega ning saadud söepuder neelatakse alla, juues paar lonksu vett peale. Sageli on vajalik ka soole puhastamine, milleks kasutatakse lahtisteid. Kõige paremaid tulemusi annab magneesium- või naatriumsulfaadi sissevõtmine – 20–30 g 1,5–2 klaasi vee kohta.

Mürgistuse üldnähtude, nagu teadvuse hägunemine või teadvusetus, südame rütmihäired (südamepekslemine, vahelöögid), kõhuvalu või -puhitus, hingamishäired jmt, ilmumisel tuleb kannatanu kiiresti toimetada haiglasse või kutsuda kiirabi.

Mürgistuse vältimiseks tuleb enne mingi keemilise aine, sealhulgas ravimi kasutusele võtmist tutvuda selle omadustega ja täita kõiki ohutusnõudeid.

Vt ka gaasimürgistus, maohammustus, mürk, organismi taaselustamine kliinilisest surmast, putukapiste, seenemürgistus, toidumürgistus.