Ajusurm Autor: Ain-Elmar Kaasik

Ajusurm on ajutegevuse pöördumatu lakkamine. Paljude eluohtlikus seisundis viibivate haigete ravi võimalused avardusid tänu 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel rakendatud intensiivravivõtetele, mille hulka kuuluvad spetsiaalse toru viimine hingetorusse (intubatsioon) ja kestev kunstlik hingamine. Siiski selgus peatselt, et peaaju rasketest kahjustustest tingitud haigusseisundid on ka intensiivravi rakendamisel sageli pöördumatud. Mõnikord kujuneb nende võtete rakendamisel olukord, kus aju sureb, kuid keha teised elundid ja koed jätkavad talitlust seni, kuni saavad piisavalt hapnikku ja ainevahetuseks vajalikke ühendeid. Nii kujunes ajusurma mõiste ja aktsepteeriti seisukoht: kui aju on surnud, on ka inimene surnud, vaatamata sellele, et ta süda veel töötab. Seetõttu lepiti 1960.–70. aastail kokku ajusurma diagnoosimise kriteeriumid. Neist olulisimad on iseseisva hingamise puudumine, elektroentsefalograafial kindlakstehtav peaaju bioelektrilise aktiivsuse täielik lakkamine ja ajuverevoolu seiskumine. Nagu mujal, nii on ka Eestis ajusurma diagnoosimine ja sellest tulenev elundite doonorlus õiguslikult reguleeritud.

Et raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi ei anna tihti soovitud tulemust (haige isiksus ei taastu), tekitab see mitmeid meditsiinilis-õiguslikke probleeme. 1972. aastal võeti kasutusele püsiva vegetatiivse seisundi mõiste. Hiljem on püütud eristada püsivat ja pöördumatut vegetatiivset seisundit, mis on nende patsientide ravi ja hoolduse jätkamise seisukohalt esmatähtis. Püsivas vegetatiivses seisundis haigel taastub une ja ärkveloleku vaheldumine. Ärkvkust annab märku silmade avamine, lihasetoonuse tõus, suuümbruse lihaskonna tahttud liigutused (automatismid) ja muud välised avaldused, kuid puuduvad sihipärliigutused, ning mis kõige olulisem, iggune mõistuslik tegevus. Praeguseks on saavutatud konsensus, et pöördumatus vetiivses seisundis viibiva isiku toitmise võib lõpetada, kui selle põhjuseks olnud ajutrmast on möödunud 12 kuud, mõne muu põhjuse korral 3 kuud. Vt ka elektroentsefalograafia, surm.