ADHD vs Bipolar 23.09.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kas Te võiksite palun välja tuua ADHD ja bipolaarse häire peamised erisused? Saan aru, et nende ühisosa on päris suur ning nende koosesinemise sagedus pole just pisike, aga ma tunnen end justkui lõksu mängituna, sest kuigi mul on tujud kogu aeg kõikunud, on need olnud alati halvast halvemasse, mitte väga halvast väga heasse. Ainuke erinevus oli eelmisel aastal, kus 225mg venlafaksiini mind korraks mõneks kuuks väidetavasse hüpomaaniasse viis. Aga minu arvamus selle kohta on, et elus esimest korda kadus mu ärevus ja ma tundsin end justkui "hetkes olevana" ja ei juurelnud enam enda siseelu üle pidevalt ja ei vaadanud ennast justkui kõrvalt. Ja ma olengi selline kirglikum inimene (kuigi ei suuda seda kunagi päriselt näidata) ning see kontrast aastatepikkuse düsfooriaga ja suure üllatusega, et ma võisin ennast ka hästi tunda, võis lihtsalt mulje jätta nagu ma oleks eufooriline.

Kui me venlafaksiinist lahti saime arstiga, pole enam ühtegi korda mingit meeleolu kõrgenemist olnud, vaid ma olen alalises depressioonis. Nüüd kooliaasta alguses käisin profülaktika mõttes arsti juures, et möödunud suvest kokkuvõte teha ja veidi julgustust saada. Aga kohe kui kool algas, olid hädad tagasi. Ma lihtsalt ei suuda jälgida, mida lektor räägib, tähelepanu eksleb kõige tühja-tähja peale, mis mu ümber on, justkui on tunne, nagu ei tea, millist mõtet mõtlema hakata, ja siis muutun väga rahutuks. Käisin ka erakorralises vastuvõtus, kust sain bupropiooni. Esimene nädal tegi mind väga rahulikuks ja kaotas igasuguse ärevuse, ma tundsin üle pika aja tõelist õpimõnu ja ei lugenud üht raamatu lehekülge kümme minutit nagu praegu. Aga siis mõju kadus täielikult, justkui oleks mind narritud.

Ma hakkasin siis meeleheites uurima, et miks ta niimoodi minu puhul töötas ja sain teada, et alguses töötab bupropioon pigem nagu stimulant, aga antidepressiivne toime avaldub alles mõne nädala pärast. Kuid kas pole imelik, et selle esimese nädala jooksul paranes tähelepanu ning KOOS SELLEGA kadus ka depressioon?

Ma ei saanud haiglas ametlikku bipolaarse häire diagnoosi, leiti hoopis et mul on Aspergeri sündroom. Arstid tahtsid mind testida ka ADHD osas, aga kuna siis võtsin just bupropiooni (olin vist kolmandal-neljandal päeval), keeldusin ma testist, sest mu tähelepanu ja "hetkesolu" olid märgatavalt paranenud. Ma kahetsen nüüd, et ei lasknud seda testi teha, sest olen teada saanud, et täiskasvanutel võibki see nn hüperaktiivsuse osa avalduda seesmise rahutusena ja et meeleolu düsregulatsioon on üks peatunnuseid jne.

Ma usun, et juba viisist, kuidas ma praegu kirjutan, nähtub minu meeleheide. Asi on lihtsalt selles, et ma tahan nii väga selle kooli ära lõpetada, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma mängin pidevalt üht arvutimängu ja selle mängimise ajal mõtlen, et peaks õppima, aga ikkagi lükkan kogu aeg edasi ja edasi ja edasi. Oma täiskasvanuea jooksul olen rohkem tunde veetnud seda mängu mängides kui reaalses maailmas elades.

Oluline on vist mainida, et ma usun, et ma ei oleks praegu ülikooli kolmandal aastalgi, kui ma kahel esimesel ennast amfetamiinidega turgutanud poleks. Sellepärast võib mu obsessiivsus arstile ka kahtlane tunduda - on ju teada, et stimulandid on kergesti kuritarvitatavad. Aga ma ei tahagi neid stimulante, tahan vaid õiget lähenemist ja mõistmist, sest ma tunnen, et aastatepikkusest valeravist ja kahe silma vahele jäänud tegelike diagnooside hilinemisest olen eluks ajaks traumeeritud ning iga kord, kui mulle uuesti mingit antidepressanti või antipsühhootikumi/meeleolu stabilisaatorit pakutakse, mu meeleheide süveneb.

Kas on võimalik, et minu Aspergeri sündroom mõnes mõttes varjab ADHD sümptomeid? Ja kuidas Te minu asemel edasi talitaksite? Sest mulle mu arst tegelikult meeldib, sest ta pole emalik, vaid üpris resoluutne, kuid ma tõesti tunnen, et ta eksib, et tema lähtepunkt on täiesti vale. Ma ju ise tean, et need ravimiklassid on mulle ülihalvasti mõjunud ning mu tujukõikumised on alati halvast halvemasse mingi teatud keskkonna mõjuri tagajärjel. Ma ihkan enda elusse korda ja rahu.

Ja lõpetuseks: üks Ameerikas elav aspi mainis mulle hiljuti, et "off-label" kirjutati talle modafiniili, mis ta funktsioneerima ja elusana tundma pani. Kas see võiks potentsiaalselt mind aidata ja kooli aidata lõpetada?

(Olen neil teemadel kirja saatnud ka enda ambulatoorsele arstile, kuid olen lihtsalt väga kannatamatu ja tahan ükskõik mis arstilt juba mingisugust vastust. Mu arst on praegu ka haiguslehel.)

Tänan Teid

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui teadvus virge-seisundis, siis aistingud-tajud informeerivad tundeelu (emotsioone) ja paljud organismi reageerimised (teadvustamatud) siit algavad. Edasi kulgeb info vaimsete võimete-analüüsi-sünteesi tasandile (mõtlemine-mälu-IQ jne) - see kõik on Tunnetamine. Kui nüüd kaasa haaratakse instinktid ja tahtetegevus, siis siit tuleb Tegutsemine. Seega Tunnetamine-Tegutsemine haarab kogu psüühikat ja suuresti ka organismi tervikuna.
Psühhootiliste episoodide korral on häiritud juba Tunnetus ja siia rühma kuulub ka Bipolaarne Häire. Ravimid siis ka eelkõige neuroleptikumid (õige rohi ja õiges annuses).
ADHD puhul häire kuskil Tegutsemise-käitumise süsteemis. Ning ravi-mõjutamine algab Tegutsemiste tasanditelt.

Kuna organism on tervik (somaatiline-psüühiline) ja ka psüühika on tervik (Tunnetamine -Tegutsemine) ning psüühika all-struktuurid on terviku osad (teadvus, aistingud-tajud, emotsioonid, mõtlemine, mälu, IQ, instinktid, tahe) siis siit järeldus: ravi algusots on häire-spetsiifiline - edasine hõlmaku kogu psüühika mõjutamist, keha tugevdamist - organismi tervikuna, eluviisi.

Iga indiviid on ainulaadne, seega ravimite puhul oluline inimese subjektiivseid tundeid ja objektiivseid näitajaid arvestada - tema ju võtab arstirohtu, tema oma tervist kujundab. Seda tuleb arvestada! Koostöö Psühhiaatriga.

Tingimata võtta kasutusele ka 3E printsiip: Ennistamine e ravi, Ennetamine e profülaktika ja Edendamine e treening.

Motivatsioon. Kui õige elusiht (kelleks saada, kellena töötada, milles olen andekas või isegi geniaalne..) paigas, siis kõrvalised ajaraiskamised-"molutamised" jäävad tagaplaanile. Seega - Töö-Vanker olgu selgelt silme ees.

Enda Isikupära tuleb pöörata enda plussideks. Probleeme näha tervikuna - lahendeid ju HULGI mitte ainult tabletid.

Diagnostilised ühisosad/erinevused on vaid lähenemisnurga küsimused - näha tervikut ja neid terviku võimalusi siis ka rakendada.

Päevik on suureks abiliseks. Elu nagu sport: häire annab tunda - tunne rõõmu, et said teada hella koha mida vaja 3E-ga edendada; positiivne tunne-tegu avaldab ennast - tunne rõõmu, et said teada enda tugevat külge mida rakendada.

Koostöö arstiga (1/10) koostöö endaga ja 3E-d (9/10).
Elu muidugi keerulisem antud skeemist, aga printsiip olemas.
Nüüd rõõmsameelselt tegudele.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?