Kas stress põhjustab alkoholismi või vastupidi? 06.03.02 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere Lgp. Hr Mumma

Mul on oma elukaaslase pärast suur mure ja tegelikult on ta ka ise hakanud ajapikku aru saama, et asjad ei ole päris korras. Meie omavaheliste vestluste tulemusena on mees ka ise aru saanud, et tal on abi vaja. Kuid ausalt öeldes ei tea ma kuhu poole pöörduda. Nimelt on tegu 25a mehega. Ja mure selles, et täpselt iga kuu aja tagant satub ta nn joomatsüklisse. Joomine kestab umbes

3-5 päeva ja kogu see aeg on ta täielikult kadunud ja suure tõenäosusega ka ei mäleta suurt midagi kui tsükkel läbi. Lülitab ennast kogu normaalsest maailmast välja ja ise väidab, et puhkab närve. Sel ajal kui ta on tsüklis, olgu tal või pohmelli staadium, on ta veendunud, et alkoholis ei ole midagi halba ja talle meeldibki purjus olla. Samas elab ta tegelikult üsna tühiseid asju väga isiklikult üle ja ning satub masendusse (õigem vist halba tujju). Kaine peaga ja kuu aega on selge, mis talle tähtis on kuid siis käib nagu krõks ja tegu on hoopis teise inimesega. Hiljem ta loomulikult kahetseb tehtut ning lubab nii endale kui mulle et enam ei joo kunagi (nagu alati joodikute lubadused). Oma kainuse ajal on ta hämmastavalt korralik, hooliv ja hea inimene. Selline elu on kestnud jub aastaid. Paraku on tal üsna kesine haridus ning amet ei too eriti palju sisse ja seetõttu (nii arvan mina) on tegu üsna madala enesehinnaguga inimesega. Ise pean üheks õigeimaks väiteks seda, et kõik algab lastetoast kuid ka see ei ole eriti kiita olnud. Õnnetuseks püüab ta tihtipeale oma enesehinnangut ka teiste arvelt tõsta. Samuti on tal tõenäoliselt oma madala enesehinnangu tõttu pidev stress - seda on lausa eemalt näha. Kuna teatavasti stress hakkab ajapikku ka füüsisele (siinkohal ei vähendaks muidugi alkoholiprobleemi), siis on tal juba ka terviseprobleemid tekkinud - selg, neerud, kopsud, jne. Ühesõnaga - me ei oska oma murega kuskile pöörduda, kas peaks minema psühhiaatri juurde ravima alkoholismi või stressi? Tänaseks päevaks on ta ka ise aru saanud, et selline joomine ei ole normaalne ja et ta ei tule ise oma peas valitseva segadusega enam toime. Õnneks on tal olemas tahtmine end aidata. Samas olen lugenud ja kuulunud loetamatul hulgal lugusid ebameeldivatest kogemustest psühholoogide ning psühhiaatritega (ma ei taha mitte kedagi solvata), aga ma olen kindel, et kui see ilmselgelt väga suurt julgust nõudev samm (eriti veel madala enesehinnanguga ja stressi küüsis oleva inimese puhul) saab ette võetud ja kogemus satub olema väga negatiivne, kas siis põhjustatud arsti oskamatusest, tahtmatusest, või empaatiavõime puudumisest, ei lähe see inimene enam kunagi abi otsima. Ja selline olukord või saada talle saatuslikuks. Siin veel kõike nüansse kirjeldada tema elu ja ka närvisüsteemi eripärade kohta läheks pikale - ma tõesti väga loodan, et oskate meid aidata

Mis ikkagi on sellise inimese põhiprobleem - alkohol või stress (ja kas äkki on tegu depresiooniga)???

Ehk oskate nõu anda kuhu poole pöörduda

Päikest Teile!