Vaimne vägivald suhtes 24.03.15 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen sattunud paraja portsu otsa. Alustan algusest. 16-17 aastaselt alustasin suhet minust palju vanema mehega. Vanusevahe on 11 ja pool aastat. Kuna olin just lahku läinud oma eelmisest boyfriendist usaldasin teda pimedalt ja ka armusin. Peagi alustasime kooselu, tema ema majas. 17 aastaselt jäin rasedaks ja otsustasime lapse saada. Laps sündis komplikatsioonidega, oli ülekandlus ja sünnitus kutsuti esile. Hiljem selgus ka südamerike.Oli väga raske aeg meie jaoks ja ühel hetkel üks mehe sugulastest küsis mult et kuidas ta hakkama saab et tal peab silma peal hoidma et võib pinna jalge alt lüüa. Ei saanud aru mis mõttes. Hiljem tuli siis välja et mees põeb skisofreeniat, mida ta ise muidugi ei tunnista. Samuti mitte ka ta ema. Minu eest oli ta seda varjanud, samuti ta sugulased ja ta sai väga kurjaks et ma seda teada sain. Siis olin ma muidugi väga noor ja ei saanud aru mida see täpselt endast kujutab. No võtab rohtusid mis aitavad tal magada, et ei ole ju väga hull. Et inimesed ikka tavitavad rohtusid. Nii ta seda ka mulle kirjeldas. Igapäevaselt see kuidagi meie elu ei seganud. No on väga armukade, ei lubanud mul kuskil üksi käia, laitis maha mu sõbrad. Armukadedus tundus isegi meelitav. Kui laps sai 3 aastaseks, hakkasid asjad järsku väga muutuma. Tal tekkisid põhjendamatud nutuhood, ei käinud pesemas või siis hiljem vastupidi käis 3x järjest dushi all. Nägi kujutelmi et ma flirdin kõigiga, nii tema üle 40 aastase sugulasega kui ka 18 aastase naabripoisiga. Rääkis mulle kuidas kõik tahavad talle liiga teha, ema tahab teda mürgitada jne. Korrutas koguaeg et tal on paha ja tahab ära minna. Algasid unetud ööd, ta kõndis mööda tuba ringi keset ööd, rääkis telekaga, pani muusika kell 2 öösel põhja. Sain aru et midagi on väga väga valesti aga ei olnud ka kellegi juurde pöörduda. Tundsin suurt hirmu. Kui ta aga viimasel päeval väga vägivaldseks läks ja lubanud mul isegi toast lahkuda võtsin julguse kokku ja küsisin ta emalt nuttes et mis toimub.Tema väitis et tal on lihtsalt paha kuna me kakleme liiga palju. Mis on ikka täiesti ajuvaba vastus minu meelest. Tol päeval ta ema kutsus talle siis kiirabi ja politsei abiga viidi ta ära. Ei teadnud mida arvata. Siis hakkasid kõik sugulased vaikselt rääkima mis siis tegelikult toimub ja kuidas asjad enne mind olid. Ta oli enne minuga kohtumist iga poole aasta tagant ravil ja nüüd koos minuga oli vastu pidanud 4 aastat. Isegi peale seda shokki otsustasin tema kõrvale jääda, kuna ma siiski armastasin teda ja meil on ühine laps. Nüüdseks on meil juba 2 last.Tema haiglas viibimisega tekkisid mulle paanikahood. Ta oli seal 2 kuud ja mingi aja tagant sai hakata ta kasutama oma telefoni, mida ta muidugi minu manipuleerimiseks ja kontrollimiseks ka kasutas. Õhtuti oli mul õhupuuduse tõttu raske rahuneda, uinuda .Siiani värisevad mu käed kui selle peale mõtlen.Kui ma tema kõnesid vastu ei võtnud,sest teadsin mis süüdistused sealt kõik tulevad.Sundis ta ema mind temaga rääkima. Praeguseks on viimasest haiglas olemisest jällegi möödunud 4 aastat. Armukadedushood on läinud ägedamaks. Ta ei luba mul väljas käia, kuna seal äkki näen mõnda meest või äkki räägin kellegagi liiga palju. Probleemiks on ka see kui ma internetis ehk siis Facebookis oma tuttavatega suhtlen. See kas ma oma ema juurde külla saan sõltub sellest kas ma olen nö "hea" tüdruk olnud või mitte. Ta hoiab silma peal mida ma kannan, kellega räägin, mida räägin. Meie vahel puudub juba ammu igasugune lähedus. Ka laste kasvatamises ei saa me kuidagi kokkuleppele ja tülitseme pidevalt. Olen otsustanud selle suhte lõpetada. Probleem seisneb selles et ma ei saa siit kuidagi ära. Olen korra selle sammu teinud. Läksime nö emale külla ja seal teavitasin teda et tagasi ma ei tule. Sellest tuli muidugi suur skandaal. Ta ema tuli mind ähvardama et hoopis mina olen haige ja tema pojal ju hakkab paha et mis ma ikka endast mõtlen. Lubasid ka lapse minult võtta. Lolli peaga astusin sellesse suhtesse pool aastat hiljem tagasi kuna ikka lootsin et midagi muutub et annan nö uue võimaluse. See oli suur viga sest midagi ei muutunud. Kõik vead ja probleemid on väidetavalt minus ja tegelikult teen üldse ilma asjata probleemi kuna mingit probleemi ei ole. Nüüdseks on armastus otsa saanud ja mu pea on selgeks löönud, näen kõike hoopis teise pilguga. Minu küsimus nüüd seisneks selles et kust ma saaksin abi, kust ma peaksin alustama kui ma tahan siit lahkuda? Ilmselgelt see lahkumine ei ole selline et räägime asjad selgeks ja otsustame lahku kolida. Nad ei laseks mul lahkuda. Ma peaksin põgenema. Kas on mul selles osas riigilt või omavalitsuselt mingit tuge loota või olengi äkki pärast süüdi et laste isalt tema lapsed võtsin? Olen ka mõelnud panna aeg tema arsti juurde kirja et seal rääkida ja nõu küsida, tema ütles selle peale et tahan talle probleeme põhjustada. Ma ei tea ju mis ta seal oma arstile räägib. Huh, hakkas kergem. Saan oma probleemi kellega jagada.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Vestlus tema raviarstiga - esmatähtis.
2) Tema vajab PIDEVALT ravimite võtmist ja regulaarselt Dispanseris psühhiaatri külastamist. Kui ta ravimeid ei võta, siis need kahtlustused, jälgimised, ahistamised jms ei vähene, ei lõpe iial.
3) Jurist annab nõu lahutamise küsimuses.
4) Tegutseda tuleb kindlameelselt, mitte otsustes-tegudes kõikuda.
Veelkordselt - alustada tema raviarstist.
Kannatlikkust!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?