Kas mul on depressioon ja psühholoogi abi vaja? 21.03.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Olen 32 aastane mees. Aastaid hoolitsesin oma vaimselt ebastabiilse ema eest, kes kaks aastat tagasi suri. Naist, lapsi ja lähedasi ei ole. Olen tegelenud hobiga pikalt, mis on olnud lõõgastav, aga mis muutus lõpuks kogu aega võtvaks ja frustreerivaks. Sattusin täiesti sinna sisse ja aasta lõpus tuli ellu uus inimene, lihtsalt sõber (naissoost), kelle teistsugune elu näitas, et valesti on elu. Ema eest hoolitsemise tõttu on oma elu nullis. Puuduvad paljud oskused, poolelijäänud ülikool, korter vajab kap.remonti jne.
Ilmselt ainult ühe hobiga tegemine on viinud selleni, et raske on uusi asju teha. Näiteks lugeda uusi raamatuid ja kõik, mis nõuab mõtlemist. Saan vaadata filme, mis on sisutühjad ja mida olen näinud. Ei oska nautida.

Arvasin, et pean kohe hakkama muutusi kiiresti tegema ja hakkasin toetuma uuele sõbrale, aga tekkisid raskused oma ajaga miskit ka teha. Muutusin sõltuvaks. Magada oli raske ja söögitegemise rõõmu ei olnud. Võtsin kahe kuuga 10 kg alla 98lt-88le. Olin emotsionaalne ja surusin oma sõprust peale, kurtsin oma probleeme ja tal sai kannatus otsa ja veebruaris andis alla.

Olen nüüd üritanud tegeleda ainult mitte frustreerivate asjadega. Puhata, süüa korralikult, magada, rattaga sõita ja tegeleda kõigega, mis võtab tühja aja ära, et mitte mõelda, aga süütunne on, et põhjustasin talle probleeme ja ei teadnud, et tegelikult on miski väga valesti. Üritasin eemal olla ja kuu aega olin. Oli raske ja nüüd üritasin selgitada ja vabandada, aga ta ei lase.

Ma ei suuda pahane olla alla andmise pärast ja see, et ei ole saanud vabandada ja andestust on raske. Tunnen, et hakkan uuesti pihta sealt, kus olin allaandmise hetkel. Kogu tugi on läinud, unehäired on tagasi, ikka ei suuda teha osasid asju ja nautida, tähelepanuvõimet ei ole ka eriti. Elu suhtes üldiselt olen kogu aeg positiivne olnud ja sellega probleemi ei ole.

Kas ma peaks arsti poole pöörduma?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Naine vajab tuge, enesekindlat meest, sihikindlat tegutsejat. Nutu-Jukuna käitumine ja oma raske saatuse väljanutmine uue kallima rinnal teeb rinnakesed märjaks ja rikub suhte - laps-meest ju naine ei vaja, ta vajab Meest.

Elusihid paika ja tegutseda enda, pere ja ühiskonna hüvanguks. Enda leidmiseks vt minu rmt. "Väljavalitu" Tervisemaja mõtteid, neist sobivaid siis praktiseerida.

"Elu on raske kanda: aga siis ärge olge ometi nii õrnad!" (Fr. Nietzsche), siit siis see kuulus - Mis ei tapa, see teeb tugevaks!

Olla olemuselt ikka Ise, enda loomuomaseid võimeid arendada - see on õige rada.
Tegudele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?