Sünnitusjärgne depressioon? 22.12.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, sünnitasin 6 kuud tagasi. Juba enne lapse sündi tundsin pidevat kurvameelsust ja haletsust enda abituse ja saamatuse üle. Peale sünnitust on kohanemine uue rolliga olnud üle kivide-kändude, tunnen tihti, et tegin vea lapse saamisega ning siis tunnen suurt süütunnet selliste mõtete pärast. Tunnen, et olen uues rollis saamatu ning ahistan sellega ka oma elukaaslast. Alati kui ta nädalavahetusel välja läheb valdab mind eriline enesehaletsemise episood ja süüdistan ennast, et ta niivõrd ära tüüdanud olen, et vajab alkoholist lohutust. Seetõttu ei taha enam ka teda koormata oma mõtetega. Ma ei suuda leppida, et minu elukorralduse keskmes on väike inimene, kes määrab, millal magan või söön ning kes on röövinud minu eneseteostusvõimalused. Enne rasedaks jäämist olin mõned kuud tagasi saanud ideaalsele töökohale, kus avanes järjest häid võimalusi, samuti planeerisin minna edasi õppima ning oma erialal magistrikraadi omandama. Mind painab, et peaksin olema lapse saamise üle õnnelik, kuid tõde on see, et ma olin õnnelikum kui eales varem enne lapse saamist ning nüüd lihtsalt õnnetu. Mõtlen, et äkki ei peakski kõik naised lapsi saama. Kardan, et minu meeleoluhäired mõjutavad lapse arengut, kuna tihti pole ma võimeline temaga lihtsalt tegelema. Mähkmed on küll vahetatud ja kõht täis, kuid lapsega suhtlemine tundub tihti nii ränga pingutusena. Minu enesetunnet ja enesehinnangut madaldab veelgi teadmine, et tööinimesena olin ülimalt toimekas ja alati suurepärane ajaplaneerija ning võimeline ööpäevas ka 14 tundi tõhusat tööd tegema. Nüüd saan vaevalt koristamise ja söögi tegemisega lapse kõrvalt hakkama. Olen loobunud külas käimistest ja muudest tegevustest, kuhu pean alati lapsega koos minema, kuna ta on rinnalaps ning ei lepi ilma minuta olemisega rohkem kui 0,5-1 tund. Lapsega koos minemine toob aga alati tohutult pingeid seoses kõige organiseerimisega, et lapse vajadused rahuldatud oleks. See seotus ahistab ja ängistab mind, ma ei tunne end vabana. Kui varem nautisin organiseerimist ja aktiivset eluviisi, siis nüüd tunnen, et tahan vaid turvaliselt kodus olla, kus on lapsega kõige lihtsam hakkama saada. Kohati tundub mulle, et minu kui isiku elu on otsas, nüüd olen lihtsalt kellegi ema. Loomulikult on ka mul häid päevi, kus suudan rõõmsameelselt lapsega tegeleda, kuid neid halvemaid on rohkem kui pool. Vabandan, et eellugu nõnda pikk sai, kuid küsimus seisab pealkirjas... kas tegu võib olla sünnitusjärgse depressiooniga või on see pigem kohanemishäire? Kas peaksin pöörduma spetsialisti poole või on sellised mõtted tavalised ja normaalsed emaks saamisega seotud rollimuutusega seoses? Ehk kas on lootust, et kirjeldatud seisund läheb ise üle ilma spetsialisti sekkumiseta, isegi kui see on praeguseks kestnud üle 7 kuu? Mõte reaalselt spetsialisti poole pöördumisest tundub väga hirmutav ja on minu jaoks viimane abinõu, pealegi ei tahaks raisata spetsialistide aega, kui minu praegused tunded on normaalsed emadusega kaasnevad ning mööduvad. Kas on võimalik, et imetamisega seotud hormonaalse tasakaalu muutused mind mõjutavad ning peale imetamise lõppu ka meeleolu paraneb?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) tegin vea lapse saamisega ning siis tunnen suurt süütunnet selliste mõtete pärast
# teie sündisite ka siia ilma väikese lapsena ja Vanemad hoolitsesid, kasvatasid, suunasid. Nii on see loomariigis, nii on see ka inimestega. Ainuüksi see, et teie saate lapsi on juba suur õnnemägi. Seda õnnemäge tunnetate aastatega järjest enam ja enam.
2) uues rollis saamatu
# uus roll vajab kohanemist ja siin aitavad nii instinktid (mida veidi alahindame) ja siin aitavad ka teadmised-soovitused (vanemate, lastearsti, kirjandus, tuttavad lapsevanemad jne). Sportlikku trenni tehes ka pingutatakse, aga sellest tuntakse rõõmu - pingutusrõõm. Samuti tuleb lapsega tegelemise rõõmu tunda, aga vajalik on ka elukorralduse muutus: a) hoiak, et laps on praegu esikohal; rõõmsameelsus lapse ja enda tarvis, elurütm-režiim uutmoodi paika panna.
3) alkoholist lohutust
# alkohol ei ole praegusel etapil näidustatud ja sealt abi ei tule. Tööjaotus, lähedaste toetus (teadmine, et nad vajadusel aitavad on isegi kohati tähtsam), ise korralikult puhkehetki kasutada ja julgust puhata. Alkohol mõjutab ka rinnapiima.
4) lapsega suhtlemine tundub tihti nii ränga pingutusena.
# kui olete teadlikult rahulik, teete veidi ka rahustavaid harjutusi, siis on ka suhtlemine lapsega rahulik ja rahustav.
Laps on elav entsüklopeedia - jälgige ja õppide sellest.
5) sünnitusjärgse depressiooniga või on see pigem kohanemishäire?
# nii ühte kui ka teist
Muutke eluhoiakut ja saage aru, et praegusel etapil on Laps esiplaanil.
Elus on kaks vankrit vedada: a) tööalane (mõnele karjääriredel) ja b) lapsevanker. Mõlemad on olulised.
Ärge oodake imetamise lõppu, elage olevikus ja tundke oleviku oludest ja tegudest rõõmu. Elu on olevik, mineviku ja tulevikumõtetega saame seda olevikku hästi maitsestada või siis ka liialdustega "soolata".
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?