Madal enesehinnang ja liigne muretsemine 15.09.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Minu suurimaks probleemiks on olnud mitu aastat nii-öelda tagasihoidlikkus ja liigne muretsemine, mille kohta võiksin isegi öelda, et mul on madal enesehinnang. Mu elus on juhtunud nii mõndagi negatiivset ja arvan, et ka need sündmused võisid mind selliseks muuta. Nimelt on olnud mul lapsepõlv päris raske, vanematega pole head suhted olnud ja koduvägivalda pidin kannatama päris palju. Natuke rohkem kui aasta tagasi suri isa verevähki. Ei saaks öelda, et see mind eriti oleks mõjutanud, sest mul polnud temaga hea läbisaamine, aga mingil määral mõjutas see kindlasti mu elu, sest pärast seda pidin ma olude sunnil vanavanemate juurde elama minema, sest ema oli otsustanud oma elu hakata nautima ja leida keegi, kes teda õnnelikuks teeks. Nii mul tuligi vanavanematega leppida, kellega läbisaamine ei olnud alguses üldse kerge...Meie mõttemaailmad ei ühtinud vms, aga nüüd on kõik hästi. Olen väikesest peale olnud tüdruk, kes istus pigem omaette kui mängis teistega. Lasteaias juba oli see niimoodi, et olin kui erak ja teistega ei suhelnud, mitte et ma poleks seda tahtnud, aga lihtsalt mind tõrjuti ja mulle tuldi kallale jne...ma ei tea mis neil oli minu vastu! Küllap, näisin ma tagasihoidlikuna...Kooli minnes ei olnud olukord sugugi parem, seal pidin kannatama ohtralt koolivägivalda...:( Olen üldiselt rahulik ja positiivne tüdruk ja seega ei teinud ma kiusajatest välja ja läksin eemale, kui asi läks raskeks...samuti ei ole olnud mul julgust vastu hakata.
Kõige selle pärast on mul nii-öelda inimestekartus! Mitte nüüd otseses mõttes, aga ma näiteks ei tunne ennast poes kindlalt...sest arvan, et mind vaadatakse imelikult ja üleüldse, et ma olen kõikidest kõige imelikum! Tegelikult ei ole mul põhjust niimoodi arvata, aga ometi ma seda teen...Samuti häirib mind see, kui keegi mind vaatab või mulle silma vaatab...Ma tunnen ennast meeletult ebamugavalt ja ma ei tea, mida teha. Üldiselt, eelistan ma teistega koos olla, sest üksinda näiteks jalutades olen ma väga tagasihoidlik ja taas hakkan ma mõtlema endale muresid ja probleeme, et mind vaadatakse imelikult jne...Tean,et see on kõik mu peas vaid kinni, aga ma ei saa sellest lahti :( Suuremas seltskonnas ( või isegi kolmekesi olles) olen ma alati vaikne ja tavaliselt jään ma kõrvale...ma arvan taaskord, et ma ei sobi seltskonda....:S arvan, et minu koht ei ole üldse siin, inimeste hulgas. Ma olen selline, et minu jaoks peab alati kõik olema täiuslik ja kõik peab olema täpselt teada...Näiteks kui ma pean kusagile minema (näiteks mingisse poodi, suures kaubanduskeskuses), siis ma muretsen liialt, et kas ma ikka leian selle üles ja äkki vaadatakse mind imelikult, et ma niisama jalutan ja kuhugi ei lähe jne... Üldiselt, ma muretsen alati liiga palju ja see on väga ebameeldiv.
Võiksin veel lisada, et ma ei tunne ennast mitte kunagi vabalt...Ma olen alati pinges, kus tahes ma ka ei viibiks, välja arvatud laval-kui ma laulan ja mängin kitarri, siis on kõik kõige paremas korras ja mul ei ole mingit krampi ega muud...Aga muidu on mul kogu aeg pinge sees, sest ma muretsen nii palju. Ma kujutan endale probleeme ette, mida tegelikult ei eksisteeri...
Suur aitäh!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Madal enesehinnang.
Kui inimene midagi hästi teeb, siis edeneb ka enesehinnang. Aölustada kehalistest harjutustes - paraneb tervis ja paraneb enesehinnang.
Enesehinnangut aitab kergitada ka sisendus. Tee kiituse harjutust. Jalutades iga 5-6 või 10 sammu jooksul kiita end. O-len a-bi-val-mis; Olen ....; Olen... Alul saad seda kiitmist teha 10-15 kiitmist, hiljem tuleb palju enam. harjuta!
2. Nii mul tuligi vanavanematega leppida, kellega läbisaamine ei olnud alguses üldse kerge.
Ole nendega sõbralik ja püüa nende mõttemaailmas ka aru saada. Ata ja sõbralikkus, siis tuleb ka teineteisemõistmine. Kuula neid - neil ju suur elukogemus. Küsi nende arvamust. Otsustad ja teed aga ise.
3. Pidin kannatama ohtralt koolivägivalda.
Enda eest tuleb julgelt seista, kindlameelselt oma õiguste eest võidelda. Kõvahäälselt! Ma ei räägi füüsiliselt "tegutsemisest".
4. Arvan, et mind vaadatakse imelikult ja üleüldse, et ma olen kõikidest kõige imelikum!
Ikka tänaval ja poes jne inimesed vaatavad ka teisi inimesi. Seda ei maksa mõtestada selliselt, et KÕIK mind vaatavad, Kõik minusse nii ja naa suhtuvad. Üks vestlemise-suhtlemise kuldreegel on: kuulamisel vaatad teise inimese nn kolmandasse silma (kahe kulmu vahele) ja rääkides silma. Kui enesekindlust vähe, siis rääkides ka sinna "komandasse".
5. Ma olen alati pinges.
Psühhoregulatsioon. Jalutuskäikudele lisaks minu Palve-meditatsioon. Aeglaselt. Peale painutsust-lõõgastus rullida end püsti ja rahuneda, mitte kiirustada. Jälgida enesetunnet.
6. Ma kujutan endale probleeme ette, mida tegelikult ei eksisteer.
Kujutlusvõime on suur and. Kujutle positiivseid ja kauneid olukordi ette. Ja siis nad ka tulevad!
Kui ikkagi mõni probleem kibelema jääb, siis tohtrit (ka psühhiaatrit) ära häbene!
Oled enesekindel ja tubli!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?