Hebrefreenne skisofreenia? 12.10.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kahtlustan endal, sest...olen 21. a neiu, olen terve elu suhteliselt depressiivne, impulssiivse käitumisega olnud. Olen tegelikult kogu elu ka suhteliselt ebausklik olnud, külastanud mitmeid "sensitiive ja selgeltnägikaid" kuid mõni kuu tagasi (talvel, peale semestri eksameid) tabas mind põhjendamatu eufooria hoog, ärevus, unetus, energia hulk suurenes põhjendamatult(enne seda perioodi võtsin kaalust suhteliselt palju alla; 1kuu jooksul ligikaudu 7 kg-tahtsin et mind märgataks ning otsustasin, et soovin "mustast august" välja tulla,peale seda tundsin end ilusamana, ma ei vihkanud enam oma peegelpilti. "Särasin" kogu aeg, sõbrad märkasid seda, uskusin, et "everything happens for a reason",ma hakkasin ennast nii öeldes armastama. Käisin ka "nõidade" juures, seal sain ka oma fantaasia maailma materjali....Kulutasin energiat sihitult ringi liikudes nt. kaubanduskeskustes ringi liikudes (shoppasin). Minu keskendumisvõime sellel perioodil oli ka nõrk...Samas hakkasin lugema mingit esoteerilist kirjandust armastusest, kaitseinglitest...peale sellega tegelemist tundsin, et tõesti kõigel on mingi põhjus siin elus, hakkasin mingeid seoseid looma, et nt. arvasin, et on olemas energiavampiirid, kes energiat ära võtavad, et kõikide inimeste nimed, mis algavad A-tähega on mind elus edasi aidanud(kokkusattumused) lihtsalt. Samuti hakkasin uskuma "kõrgemaid jõudusid". Mõtlesin, et olen lihtsalt mingi usu leidnud, et miks ka mitte uskuda aramstusse, pühakutesse kui ma end selle juures hästi tunnen...Igalühel omad jumalad... Kuid see juba läheb üle piiri kui ma kannan mingit pühaku pilti kogu aeg enda küljes...
Ka trennis arvasin, et kõik panevad mind tähele.... (osaliselt suurest kaalukaotusest, ka treening koormust tõstsin sel perioodil kõvasti, võib öelda, et lausa piinasin ennast, et kõik kalorid, mis olid päevas niigi vähesed ära kulutada...)( perekonnas on mul muidugi ema anoreksia all suhteliselt kaua kannatanud)
Mulle tundus, et kõik vahivad mind, räägivad minust (aeroobika rühmatreeningus), samuti tundus mulle, et viimasel venitus lool on mingi peidetud sõnum minu jaoks, mida treener mulle öelda tahab...otsisin kõiges mingeid müstilisi seoseid...Samas kuna ma olen päris kaua tegelenud võistlusspordiga (iluvõimlemine) siis ma ei tahaks küll ennast kiita , kuid kuna mul on ülihea painduvus ja koordinatsioon siis ma võisin tõesti veidike edumeelsem teistest olla ja selle tõttu ka silma jääda...Kuna seal mul tuttavaid polnud, siis nüüd järgi mõeldes olen täheldanud, et ma tegin sageli erinevaid nägusid (naeratasin omaette, kui mõtlesin nt. kuidas eilne pidu läks või kui mingi muusika , mis mulle mingit lõbusat pidu meenutas, või lihtsalt irvitasin, kuigi erilist põhjust polnud) samuti tegin ma pahuraid ilmeid kui mul midagi välja ei tulnud, süüdistasin ennast kui kava meelde ei jäänud.. või kui mulle tundus, et mind vahitakse ja mu üle naerdakse..või ropendasin omaette. Samuti tkui mulle tundus, et olen kaalust juurde võtnud, siis ma olin vihane enda peale, süda läks pahaks, ma ei tahtnud end peeglist vaadata, tegin sellist vastikusnägu...Sellest treenerist, keda ma nii öeldes "fännasin" ma mõtlesin kogu aeg, ta tundus mulle kui mingi "mentor".Ma küll olin ka eriti innukas trenni-narkomaan tema trennis. Ma sattsuin nagu mingisse õnnejunni peale trenni, mõtlesin lihtsalt, et mingi õnnehormoon vallandub füüsilise tegevusega, kuid see oli juba ebanormaalne...Mingil hetkel hakkasin ma kartma talle silma vaadata, sest siis mulle tundus, et ta teab midagi minu kohta liiga palju..... ..Ma tahtsin temaga nagu rääkida aga ei julgenud ...Kuna elan linnas, kus kokku juhtuda oma tuttavatega pole üldse raske, siis nt kui ma välja läksin siis ööklubist otsisin teda nagu teadlikult..et temaga "suhelda" olen suhteliselt introvertne inimene küll...
...ja nüüd ma siis arvan, et olen täitsa hull valmis, kuna õppisin ülikoolis ka psühholoogia valdkonda siis oli meil teemaks skisofreenia...nüüd nagu jõudis mõistus koju... ja ma ei usu enam mingeid suuri kokku sattumusi ja seoseid elus, kuid kardan, et see haiglaslik periood võib kõik korduda ja siis ma kaotan üldse reaalsuse taju...või kontrolli.. ja kas skisofreenia ravi on nagu eluaegne või tuleb mingi kindel periood ravimeid tarbida...? Kui mul üks episood on nii öeldes esinenud, kas see tähendab, et mul mingi aja möödudes see hoog kindlasti kordub või ei pruugi elu jooksul enam seda juhtuda...igatahes panin endale aja psühhiaatri juurde kirja paraku küll oli sinna järjekord mitu kuud....praegu on nagu väga rusutud tunne kogu maailm oleks nagu kokku varisemas....

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Organismi kaitsevõimed on tugevad ja korralik puhkus ning enda tugevdamine (kehaliselt, hingeliselt, vaimselt) tuleb alati kasuks.
Psühhiaatri juures ka ära käia ja siis saab vajadusel ka mingit arstirohtu abiks. Kindlasti saab ebakindluse kõrvaldada. Mõõdukas kehaline treening ikkagi hea, jätkata. Kesktee olgu eesmärgiks (Buddha ju ka soovitas äärmustest hoiduda, keskteed kasutada).
Koostöös tohtriga leiate endas jällegi tasakaalu, enesekindluse ja heaolu töödes-tegemistes.
Igast murest saab üle.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?