Suitsiid 05.08.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
mul on väga suur mure oma sõbra (25-aastane) pärast. Õigemini, ta on mu ekskallim. Oleme temaga olnud lahus üle 2 aasta, kuid terve selle aja kontaktis olnud, ta ikka kirjutab mulle, kuidas tal läheb. Oleme jäänud sõpradeks. Kuid nüüd on ta elus väga rasked ajad. Ta jäi töötuks kevadel ja pole siiani midagi uut tööd asemele leidnud. Teda on hakanud painama luupainajad sõjast, arvatavasti selle põhjuseks tema sõjaväeline minevik. Ja kindlasti on üheks tema südamevalu põhjuseks meie purunenenud suhe. Ning alkoholi pruukides muutab ta vägivaldseks ja keevaliseks. Nüüd aga jõudis ta nii kaugele, et proovis ennast tappa (antidepressantidega, mis talle oli välja kirjutatud nende luupainajate pärast). Kuna kõik jooksis kokku. See pole tal esimene kord. Jättis ka kirja mulle koos ühe esemega ja oma emale. Õnneks aga sai keegi jaole ja ta viidi haiglasse, kus talle tehti maoloputus. Ta lasti juba samal päeval välja, kuna psühhiaater oli veendudnud, et temaga on kõik korras ja ta sai aru, et ta oli valesti käitunud. Ma ei tea, mis ta siis talle rääkis. Kuid minu meelest ei oleks tohtinud teda nii kiiresti välja lasta, sest ta oskab arste ära petta, et kõik on korras. Peale seda sai ta veelkord selle arstiga kokku ja nad leppisid kokku, et ta hakkab ravil käima ja rääkisid nendest põhjustest, miks ta oma elu kallale kippus. Ja sealt tuli ka välja, et üheks väga tugevaks põhjuseks olen mina ja tal on siiani minu vastu väga tugevad tunded. Ma teadsin, et tal need olid, aga et nii tugevad. Psühhiaater keelas tal minuga kontakti võtmast, kuna olen üks tema muremõtete põhjus.
Tema ema hoidis mind asjadega kursis. Kuid siis sel pühapäeval ta kirjutas mulle postkasti ja see oli väga masendav kiri. Seal olid selged märgid, et ta teeb seda uuesti. Ta kirjutas, et kõik on ikka väga p-s. Ja on vaid aja küsimus, millal ta seda jälle teeb. Palus andestust mu käest. Ja soovis kokku saada, meie ühise ilusa mineviku pärast. Lõpus oli sõna Aita! Selle peale ma proovisin ta ema kätte saada, sest ei teadnud, mida teha, kuna tal keelati minuga suhtlemine ja ma ei tahtnud teda ise ka torkida. Kuid ma ei saanud ta ema kätte, kuna tal oli terve päev telefon väljas. Kartsin siis, et kui ma tema kirjale ei vasta, siis langeb ta veel suuremasse masendusse, kuna ma ignoreerin teda ja talle võib tunduda, et ma ei hooli temast. Ootasin päeva lõpuni ja siis vastasin talle, et meil keelati suhelda, kuid ma ei suuda pealt vaadata, kuidas ta kannatab ja tal pole kellegagi rääkida (ta oli suht kinnine inimene, ei rääkinud oma muredest sõpradele, emale ega õdedele, psühhiaatrile ka vaid natuke). Ja ma ütlesin, et saame kokku ja räägime, ja kindlasti on sellele lahendus, tuleb vaid uskuda ja positiivne olla. Ja et elu ongi üks probleemide ja murede jada, millele lahendus tuleb leida. Ja kinnitasin talle, et olen tema jaoks alati olemas, ükskõik mis mure tal on.
Selle peale muutus tema kirja toon kohe positiivsemaks ja ta vastas, et ainult mina saan ta kahe jalaga maa peale tuua ja ainule meie koos leiame sellele lahenduse. Ei suuda teda aidata ükski psühhiaater. Ja veel korrutas mulle, et armastab mind oma suure südame põhjani ja et olen talle kõige kallim.
See on küll tore, aga kohati mulle tundub, et ta hakkab lootma jälle, et meie suhe võib uuesti toimima hakata. Kuid tegelikult ma tahan teda aidata kui väga hea sõbranna, mul ei ole tema vastu selliseid tundeid nagu temal minu vastu. Ma hoolin temast palju ja ta on siiani mulle kallis, aga ma ei suuda ta tunnetele vastata armastuse tasemel. Ja kardan, et see võib ta taas murda.
Laupäeval saame kokku ja pean proovima talle selle ära seletada. Et olen olemas temale kui sõber ja tahan tal aidata jalule saada. Ükskõik kas ma pean siis temaga hakkama arstide vahet sõitma või mis iganes. Aga ma tahan väga, et ta sellest üle ja oma elu jälle rõõpasse saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui teda poleks. See on nii valus lihtsalt.
Ja teile sellest küsimus, kas ma käitun õigesti? Või mismoodi ma pean temaga käituma? Mis te soovitate mul ette võtta? Ma tean, et ainult minu abiga ei saa me sellest jagu. Tahan talle leida hea arsti, keda ta usaldada saab. Sest praegu avab ta ennast ainult mulle. Ja ma kardan kohutavalt, et ta teeb seda uuesti.

Ette tänades,
murelik tütarlaps

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Õige käitumise vastus on südames: ise küsid ja ise vastad! Kui sõbrasuhe, siis sõbrasuhe ja seda tuleb ka selgelt, arusaadavalt ja KINDLALT väljandada.
Aitamine on üks, sõbrasuhe on üks, sügavad tunded on midagi sellist, mis kahepoolne olema peab ja sügaval südames. Sügaval.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?