tähelepanuhäire? 07.11.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Õpin ülikoolis loodusteaduseid. Samuti, juba mitmendat kuud, aitan ühel põhikooli noorema astme õpilasel kooliasjadega hakkama saada.
Alguses arvasin, et vanematel pole lihtsalt üldse aega lapsega tegeleda, last ennast õppimine väga ei huvita jne. Pikapeale olen märganud, et tegemist ei ole lolli inimesega, minu subjektiivne arvamus on, et ta on isegi keskmisest targem (olen aidanud ka mitte eriti akadeemiliselt võimekaid lapsi)- ta saab kohe aru, kui midagi seletada. Aga ta ei suuda ühele teemale just väga kaua keskenduda- mõte jookseb kiirelt, aga sama kiirelt kaldub jututeema muudele asjadele. Ning samuti saab ta asjadest aru, oskab teemat (mitte tuubitult, vaid loogiliselt mõeldes), aga hinded on ikka kolmed ja kahed. Ja ma saan täiesti aru, miks- kui ta natukenegi närvi läheb, tähelepanu hajub mingi teemavälise ärritaja tõttu, ei suuda ta enam kuidagi keskenduda, loogiliselt mõelda ja hakkab täiesti huupi vastuseid pakkuma. Kui ma sellele ta tähelepanu juhtisin, rääkis ta, et sama juhtub ka kontrolltööde ajal- ta võib mitukümmend minutit järjest kella vaadata ja mitte suuta mõelda, keegi teeb klassis nalja, tähelepanu töölt läinud jne.
Muidu on ta igati tubli- teeb mõistlikult trenni ning on eakaaslaste seas populaarne.
Ma tunnen, et ma peaks sellest ta vanematega rääkima, aga samas pole mul õrna aimugi, kuidas nad sellele reageeriksid, ei oska serveerida. Aega neil temaga rohkem tegeleda ei oleks, aga ehk leiaksid talle hea psühholoogi? Aga see ei pruugi ju ta enesehinnangule üldse hästi mõjuda (olenevalt muidugi, mida vanemad talle ütleksid) :(. Talle oleks väga kasu, kui ta saaks näiteks õpetajale eraldi vastata (tegemist on väikse kooliga)- võib-olla õpetaja (õpetajaga rääkimine on mitme otsaga- kui õpetaja pole väga professionaalne võib sellest kahju olla) arvab, et ta lihtsalt ei viitsi õppida? Ja kes teda süüdistada saakski, mul endal puuduks ka motivatsioon, kui õpid (ja arvad, et oskad(!)), aga hindeks saad ikka kolme või kahe. Kõige hullem on see, et ta ise vaikselt arvab, et on loll (näiteks matemaatika kontrolltöö teema peale, mida ta vabalt valdab- tema teeb pinginaabri pealt maha, sest arvab, et teine on targem). See võib vanemates klassides valusalt kätte maksta- miks ma keemiat õpin, nagunii aru ei saa, miks ma füüsikat õpin, nagunii ülesandeid ära ei lahenda. Aga ta võiks vabalt olla ka nelja-viieline õpilane ning ülikooligi minna.
Peaksin ma seda vanematega jagama (sest nad arvavad, et nende laps pole lihtsalt kuigi tark)? Kuidas neile seda öelda? (Ok, siin on see aspekt ka, et ma tahaks teda siiski edasi õpetada- lisaraha kulub ära)
*Oskate ehk mingisugust kirjandust soovitada?
Ise olen üritanud tal huvi igasuguste teemade kohta tõsta- ehk suudab ta teda ennast rohkem huvitavate teemade korral rohkem sundida.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Vanematele öelda oma arvamus. See tähelepanek on kuldaväärt!
2. Korralik puhkus ja kehaline aktiivsus vähendab sisepingeid , aitab kontsetreerumist.
3. Minu harjutus - paraneb aju verevarustus ja võimekus paremini õppida.
ideomotoorne õppimine - mõttes klassi ees (õppides kujutleda, et olen klassi ees).
4. Konsultatsioon lastepsühhiaatriga - süda on siis rahulikum.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?