Pisuke mure 28.03.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Teile on saadetud mõned küsimused töökohal ahistamise kohta ja paar kolleegi arvavad, et mina kirjutasin. Eks varga peas põleb ikka müts. Keigi viimane neist kirjatükkidest oli kogunisti väga sünnis ja meeldiv.
Olen ise u. 40-ne naisterahvas ja oma viimasel kohal töötanud 7 a. Juba algusest peale tulid aga mõned , kes mind endisest ajast on tundnud, kolleege ja juhtkonda valgustama selles, mis kummalise tüübi nad tööle on võtnud. Neile tehti selgeks, et inimest ei saa vallandada paljalt ütluste pärast. Nii et kolleegidega on mul ausalt öeldes vedanud.
Üksikasjadesse laskumata võin öelda, et koolini olin üpris vait, nii et lasteaiast saadeti mind tulema ja teiste lastega vanemad mind mängima lasta ei julgenud. Vanemad on mulle öelnud, et lahked naabrid soovitanud selline laps hullumajja panna. Ka näiteks, kui tuli kuhugi minna , olevat ma hakanud hirmsa häälega röökima ja lausa porilompi istunud.
Praegugi stressiolukorras n.-ö. põgenen vaikimisse; samuti, kui arvan, et kegi on mind solvanud. Olen ise ka murelik ja õnnetu, sest inimesed ootavad suhtlust ja arvavad ei-tea-mida. Kuid see on meil kahjuks mingi suguvõsaviga, selline eraklikkus.
Nii u. paar korda aastas haarab mind aga irratsionaalne hirm, et sellise jobu suhtes võib mõnel tulla tahtmine rakendada sundravi.
Kas Eesti seadused lubaksid sellist asja, kui inimene pole vägivaldne ei enese ega teiste suhtes? Olen ise lugenud erinevat usualast kirjandust ja tean, et teise inimese halvasti kohtleminegi on patt. Samuti ei näe ma põhjust enda tapmiseks. Surm on nagunii ainus, millele siin elus täiesti kindel saab olla.

Üks tuttav doktor, tark vana mees, rääkis midagi düsseemiast.
See on muidugi temast kena, sest inimesed tükivad kergesti iga eripära kohe hulluseks nimetama ja tõrjuvad sellised inimesed vaesusse ja viletsusse ja põlgavad neid.
Olen nimelt tähele pannud, et mõnda taolist kohe kiusatakse aastakümneid ja kümneid. Sellest minulgi see hirm.
Palun vabandust oma virina pärast, kuid kardan ise ka nende tuntud lollakate hulka sattumist ja ilmarahva naeru.
See juba oli mulle äärmiselt shokeeriv, kui üks mulle ette heitis, et minusugune tahtis endale perekonda!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kas Eesti seadused lubaksid sellist asja, kui inimene pole vägivaldne ei enese ega teiste suhtes?
- ei luba.
inimesed tükivad kergesti iga eripära kohe hulluseks nimetama ja tõrjuvad selliseid
- suuresti õige.
See juba oli mulle äärmiselt shokeeriv, kui üks mulle ette heitis, et minusugune tahtis endale perekonda!
- pereloomise küsimus ei ole naabrinaise otsustada.
Kaunist kevadet,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?