Mure iseendaga. 17.06.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, kirjeldan siin Teile oma mure kuna ei tea kuhu või kelle vastuvõtule pöörduda.
Enne oma loo rääkimist vabandan igaks juhuks ette ära et tegu on järjekordselt vast kõrvadevahelt paksu oleva neijuga, Kes palub siiralt abi.
Olen siis 23a Neiju (168cm 62kg) ning olen pahuksis iseendaga. Mureks siis kehakaal. 2,5 aastat tagasi kevadel kaalusin 80 kg. Olin suhteliselt lootusetus seisus, kuis oluga leppinud. Peale mandlite operatsiooni hakkas kehakaal iseeneslikult langema kuni 58 kg ni. kus ta ka püsis aasta aega. Lisaks veel et 80 kg jõudsin ma süües antibeebi pille - need lõpetasin ka enne operatsiooni. Niisiis oli kõik hästi. Täna tundub et liialtki hästi. Käesoleva aasta kevadel, oli väga pingeline seis nii tööjuures kui ka isiklikus elus - mis tingis ka naistepoole tsükklihäire. Naistearst kirjutas tookord asja parandamiseks hormoon ravimi millest kahjuks kasu ei olnud, kuid kokku koos närvitsemise ja hormooniga lisandus 5 kg. Nüüd siis olen pool aastat olnud paanikas ja püüdnud igal võimalikul viisil neist 5kg lahti saada. Sisemiselt valdab mind pidev paanika et kas ma nüüd taas jõuan 80 kg ni või mis must saab. Olen nüüd proovinud erinevaid dieete, kuid kasutult. Aeg ajalt jään küll mõttesse et milleks ennast piinata olen see kes olen, kuid siis taas tabab mind masendushoog. Riided pitsitavad. Tuju on pidevalt paha. Ei taha midagi teha. Kõik tundub suhteliselt mõtetu ja jabur. Kui enne olin seltskonnas niiöelda päikseke siis nüüd ma ei ole keegi- ma lihtsalt ei käi mitte kusagil. Hoidun inimestega suhtlemast. Olen iseendaga riius. Peale selle on nüüd mind tabama hakanud ka õgimishood. Ehk siis kõht on just täis söödud aga ma ei suuda ikka lõpetada. Sööd segamini nii magusat kui soolast kuniks juba valus on ning siis tabab mind veelsuurem süütunne.
Ei tea kuskohast alustada. Töö on istuv ja liikumist vähe.
Tuttavad, lähedased ei saa aru millest ma räägin sest ma pidavat hea välja nägema kui mu tujud kõrvale jätta. Aga enda jaoks olen ma talumatu, kole ja paks. Lahkun seltskonnast kui näen et keegi on alla võtnud, ehk siis kõik tunduvad minujaoks peenemad kui mina.
Tunnen et ei saa enam päris ise endaga hakkama, ja ei tahaks oma tervist päris untsu ka keerata tahaks ikka järeltulijaid ka varsti nähe. Lähedased inimesed kellele oma muret kurtnud on öelnud et oled kõrvade vahelt paks... ehk siis neil võib õigus olla, aga sellega ma ise hakkama ei saa.

Ma tahaksin taas olle iseendaga sõber, olla ka endajaoks ilus. Oma hea tujuga rõõmustada elukaaslast ja sõpru aga praegu ei suuda ma seda. Tunnen et olen koletis, nii nagu ütlesin kole suur ja paks.

Siinkohal palungi Teie arvamust minu kohta ja soovitust, kontakte mida peaksin edasi tegema või kuidas toimima.
Ette tänades!
Neiju Tallinnast

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Sisepinge ja depressioon (ka varjatud) vajavad antidepressanti ja siis harjutused. Alustada minu harjutusest. Söömise osas: rahulikult, korralikult mäluda ja üldist kogust veidi vähendada. Sisulise osa reguleeriksin vastavalt soovile ja seega neid eridieete ei teeks. Korralik puhkus tuleb kasuks. Ja jalutuskäik ka sahvrist välja tuua. Terakene siit ja teine sealt - nii see reipus ja hea enesetunne tugevast tervisest tulebki. Iga tera tervise varasalve on teretulnud.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?