mehe viha 09.04.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Kohtusin 3,5 aastat tagasi toreda mehega. Tema tunded ja armastus minu suhtes väga suur. Loomuikult ka minu poolt (kuigi mul võttis tunduvalt kauem aega, et armastust tunnistada).
Oleme 2 aasta jooksul olnud palju visiitsuhtes, näinud vaid nädalavahetustel, kuid tuleviku nimel otustas ta eelmise aasta novembris lõplikult Eestisse ära tulla. Meil on suurte õnnehetkede kõrval olnud suhtes ka lahkehelisid ja tülisid, kuid kuna oleme mõlemad rääkijad inimesed, oleme saanud nendest jagu ja kuulanud südame häält. Ühteäkki aga sai mõistvast ja kallist mehest tundmatu "objekt" - ta ärritub ülikergesti ja ei salli enam arutusi meie suhte teemadel. Mis kõige hullem - on võimeline lõhkuma enda asju ja korterit. Olen püüdnud olla mõistev, kuna tean, et ta pole oma eluga rahul (vähe raha, vale töö, pole oma kodu - ta on 38 ja elab seda väga läbi, et pole midagi elus saavutanud). Ma vahepeal olin peaaegu 5 päeva vait, suhtlesin temaga kui lihtsalt kaaslasega ja ootasin, et ta maha rahuneks. Kui siis lõpuks teema üles võtsin, mis meist saab (kuna minu hingevalu oli juba piisvalt väljakannatamatu), läks ta jälle kohutvalt endast välja, ja ajas ka minu...Olen suures segaduses ega suuda enam kallist inimest mõista. Mis temaga toimub? Ta pole alkohoolik ega muidu vägivaldne, ka pole mängus ühtegi teist naist. Oma südames ta ikkagi armastab mind, ma tean seda, aga tema ümber on nagu vihane kaitsekilp. Hetkel ööbime koos, sest tal pole koheselt kuhugi minna. Kuna armastan ja hoolin, ei viska ka teda välja. Lasen tal lihtsalt olla. Kõige hullem on see, kui ta õhtul mind kaissu võtab... Kas tõesti mees, kes justkui vihkaks mind saab seda teha lihtsalt harjumusest?
Ma ei tea, kuidas edasi käituda. Kas on vale, et lasen tal enda juures veel olla? Kas on võimalik, et mina olengi süüdi, et ta selliseks "vastikuks" muutunud on? Hetkel, kus peaksin tundma suurt kaotusvalu, on mind vallandanud hoopis hirm, mis ja miks küll temaga nii juhtunud on...ja enesesüüdistused on muidugi kerged tulema...

Maribel (24)

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Ühteäkki aga sai mõistvast ja kallist mehest tundmatu "objekt" - ta ärritub ülikergesti ja ei salli enam arutusi meie suhte teemadel. Mis kõige hullem - on võimeline lõhkuma enda asju ja korterit.
Meesterahvas on võõras elukeskonnas, ebaõige töö ja noore naise "kartuses" end "närvi ajanud." Ei oska lõõgastuda, ei oska olla ise, ei julge tööalaselt muudatusi ette võtta, ei oska uues elukeskkonnas adapteeruda.
Psühhiater aitab tal Ennast leida, olla ise.
Kas on võimalik, et mina olengi süüdi, et ta selliseks "vastikuks" muutunud on?
Süüdistada kedagi vaja ei ole, vaja on leida lahendeid.
Lahendid on olemas.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?