Hirm 20.03.01 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere lugupeetud dr. Ennet!



Teile kirjutab 24 a. noor naisterahvas.

Minu probleem on küllalt ebatavaline. Jutustan Teile kõigepealt eelloo, et oleks arusaadavam, millest kõik alguse sai.

Nimelt 1994 a. lõpus haigestusin myastheniasse. Haigus väljendus selles, et üleöö hakkasin ma kartma söömist. Justnimelt! Nii tavalist toimingut, nagu seda on söömine. See toimus nii, et ma nagu ei suutnud kontrollida oma neelamist, mis oligi seoses sellega, et näopiirkonna lihased ei teinud oma tööd korralikult. Tõenöoliselt ei oska ma täpselt meditsiiniliselt kirjeldada seda haigust.

Seoses sellega, et ma tundsin pidevat ebamugavustunnet kurgus ja kõripiirkonnas..hakkasin ma ette kujutama, et seal on midagi ( kurgus ) , mis mind segab. Algas lõputu jooks arstide vahet. Keegi ei suutnud aru saada, mis mind vaevab. Rääkimata sellest, et ma söömist kartsin!Üks arstidest küsis siis, et kas ma tahaks äkki minna psühholoogi juurde ja ma nõustusin, sest ma hakkasin ise ka arvama, et viga on mul peas mitte kehas. See psühholoog aga nähtavasti samuti ei süvenenud eriti ..ja saatis mind pärlivanni. See pidavat rahustama.Loomulikult ei kadunud sellega hirm kuskile.

Kogu see jant kestis pool aastat. Vahepeal jõudsin ka mandlioperatsioonil käia, kuna selgus, et selle pika jooksmisega oli mul krooniline põletik tekkinud.Kaotasin kaalus päris palju, sest ei söönud korralikult. Kruusitäis jogurtit ära süüa oli minu jaoks saavutus, sest hirm oli nii suur. Hirm selle ees, et ma lämbun ja hirm selle jubeda tunde ees, kui ilma enda kontrollimata äkki neelatasin.Kaalusin lõpuks 55-st kilogrammist 45 kilo ja nägin välja nagu Somaaliast pärit näljahädaline.

Siiski õnneks leidus Mustamäe lastehaiglast üks tuttava tuttav neurokirurg, kes suutis selgeks teha, mis asi see on , mis mind vaevab. Järgnes operatsioon, kus avati mu rindkere ja eemaldati harknääre.

Kõik pidi justkui korda saama!

Aga võta näpust...Hirm oli see, mis mitte kuskile ei kadunud ja jälitab mind siiamaani. Operatsioonist on möödas 6 aastat, kaalus olen juurde võtnud ja kaal on normis 1.72 pikkuse kohta 55 kg. Mul on häid ja halbu päevi. Head on need, mil ma ei mõtle oma hirmule..ja saan oma söömisega hakkama, kuigi mis seal salata, nende paremate päevade heaks muutmises on suureks abimeheks olnud alkohol ja halvad...on need, mil tihti jääb lõuna söömata..või õhtusöök saab suure vaevaga söödud. Üksi ma näiteks ei söö siiamaani.

Vahest on mul hirm , et minust saab alkohoolik, sest seda tarvitades suudan ma lõdvestuda ja mõelda muudest asjadest. Kuigi see igakord ei õnnestu.

Mingil perioodil kavatsesin endaga koguni pudelit või pläskut kaasas vedada..., et vajadusel ,kui ärevus või hirm nurga taga luuramas paar lonksu abiks võtta.

Selline elu on mind väga kurnanud ja ma tunnen 24 aastasena nagu parimad ajad oleks mu elus möödas. Ajad, mil mul polnud mingeid tobedaid hirme või foobiaid saatjateks.

Palun öelge, kuhu ma peaksin pöörduma, sest tunnen, et ise enam edasi ei jaksa.

Samas olen äärmiselt umbusklik polikliinikute psühholoogide suhtes, sest teatud juhtumi pärast on jäänud tunne, et nad ei suhtu oma töösse just eriti tõsiselt või pühendumisega...

Jään Teie mõistvale suhtumisele ja abile lootma. Palun aidake mul näha taas päikest ja tunda elu igas naharakus!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimese suhtumist oludesse-probleemidesse saab muuta. Muuta saab ka suhtumist hirmudesse, ennast saab julgemaks muuta. Alkohol trankvillisaatorina ilmselt heakskiitu ei leia. Vajate eneseusu kergitamist (usk-lootus-armastus), lähisuhe on tugev tervistav agens. Tundub, et abi saate mõnedest arstirohtudest, aga milline teraapia on parim, seda saab õelda arst, keda Teie usaldate, kellega saate / on hingesuguluse. Arst soovitab Teile ka olulisi eneseabi võtteid, psühhoregulatsiooni ning kehalisi harjutusi. Lähisuhteid peate ise kujundama-korraldama. Kevad on käes! Tegutsege,olge õnnelik!



Igast murest saab üle! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?