Narkomaania 04.06.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Tunnen muret oma sôbra pärast. Ja enda pärast ka. Olen armunud inimesse, kellega saan jagada kôiki oma tundeid ning kes jagab minuga kôiki oma isiksuse tahke. See on minu jaoks esimene kord tunda et nii vabalt ja hästi kellegi kôrval. Meil on ühised huvid, kuid üks tema isiksuse "tahkudest" on narkootikumid. Raske lapsepôlve tôttu alustas ta kanepi suitsetamist 12-aastaselt ning sealt edasi on ta proovinud vist enam-vähem kôike, mis saadaval. Ta on läbi elanud pedofiilia, rihmaga peksmised, millest on suured armid seljal, kodust väljaheitmise 13-aastaselt jm. Umbes sel ajal leidis ta endale sôbra-toeksolija. Kelleks on ûks väga tore tüdruk, ainult et üks suur osa sellest, mis neid sidus, olid narkootikumid. See on väga tugev sôprus, mis on kestnud alati, ehkki neil mõlemil on olnud erinevaid partnereid. Sôprus, ühine minevik ja narkootikumid, mis seovad. Viis aastat tagasi kaotasid nad kontakti. Mônda aega tagasi kolis noormees siia linna ülikooli körvale, kavatsusega oma elu muuta. Kohtusime, armusime. Aksepteerisin, et ta suitsetab nii tubakat kui kanepit (ma ise ei suitseta, ega tervita muid uimasteid peale šokolaadi). Oleme koos elanud kaks kuud. Paar nädalat tagasi kohtasime juhuslikult tänaval lapsepôlvesôbrannat, kes on igati tore neiu, kes on palju läbi elanud nende viimaste aastate jooksul- väikse venna surm, vähihaigus ning kellest on saanud heroiinisôltlane, kes aine saamiseks varastab, manipuleerib, müüb oma keha. Tema päev möödub ainet otsides ja öö seda sisse hingates. Minu kallim tunneb end selles süüdlasena, kuna ta ei olnud rasketel hetkedel tüdruku kôrval, ta kardab ka vôimalikku üledoosi, mis too endale teha vôiks. Usun, et ta on ka mingil määral temasse armunud.
Lûhidalt öeldes, öeldes endale, et ta täidab hingeharija rolli, veedab ta nüüd juba teist nädalat pea kôik ööd selle tüdruku seltsis. Kuid see on pigem tema, kes laseb end môjutada ning tegelikult tarvitavad nad koos môlemad narkootikume, olen seda paaril õhtul kôrvalt näinud ja šokis olnud. Ehkki ta säilitab enamasti, kui mina tema kôrval olen vähemalt, kontakti reaalsusega, koherentsuse kônes- mis on tema peamine vastuväide, kui ma väljendan oma kartusi seoses narkootikumidega; on ta sellle nädala jooksul kaotanud head suhted oma "teise" emaga, kes on talle keegi vâga oluline.
peale ilusate südamest tulevate sônade ta väga suuri pingutusi minu hoidmiseks ei tee. Samas, kui ma ta jätan, ei ole tal enam kedagi, kes teda reaalse maailmaga ühendaks ja lisaks ma ikkagi armastan teda, aga ma olen mures tema tervise ja enda valutaluvuse pärast. Tean, et selleks, et ta muutuks, on minu tahtmisest vähe. Samas kuidas jätta hätta keegi, keda armastad?

Tänud ja vabandan kilomeetripikkuse kirja eest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

....peale ilusate südamest tulevate sônade ta väga suuri pingutusi minu hoidmiseks ei tee.
...peale ilusate südamest tulevate sônade ta väga suuri pingutusi minu hoidmiseks ei tee jne. jne. jne......
Nad mõlemad vajavad
1) ravi ja selles suunas võib nendega vestelda-suunata.
Lähisuhet ja pikemaid plaane enne ei maksa pähegi võtta, kui ta
2) ravil on käinud ja vähemalt 6 (kuus) kuud on täiesti (TÄIESTI) puhas olnud.
Kui ta Sinust hoolib, siis ta selle 1) ja 2) ette võtab, aga muidu leiab ta 1001 "olulist" põhjust, miks ta seda praegu ei tee ja jääb see, et...peale ilusate südamest tulevate sônade ta väga suuri pingutusi minu hoidmiseks ei tee.
Sõnad ei maksa, maksavad TEOD!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?