nägemishallutsinatsioonid 05.11.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

kas oskaksite mulle soovitada, kuidas rääkida oma emaga nii, et ta nõustuks minema psühhiatri või kasvõi esialgu perearsti jutule? ja kas see on Teie arvates vajalik.

taustast siis nii palju: minu ja mu ema suhted on alati olnud väga pealiskaudsed, meil puudus igasugune emotsionaalne kontakt. ma ei teagi miks. ma olen teda mõnes mõttes alati põlanud, ma pole temast aru saanud ja olen teda alati liiga imelikuks ja võimatuks pidanud, et temaga suhteid parandada.

ilmselt mõjutas minu suhtumist see, kuidas ta käitus kui ma olin väike:
ta oli alati kuidagi eemal..käis omaette igal pool jalutamas, vahel käis lausa terve öö ära "mõtlemas". mäletan, et kui olin u 10-aastane, siis rääkis ta mulle, kuidas ta oli näinud põllul värvilisi metssigu. siis hakkasid meie elamisse siginema väikesed "hallid päkapikud", keda ta vahel harva ka kõnetas. tol ajal oli meie peres 4 liiget- ema, mina ja minust nooremad õde ja vend. mind pidas ta ilmselt piisavalt vanaks juba, et mulle rääkida, kust need imelikud loomad (päkapikud, pikkade kehadega kassid, kahe näoga olevused) meile tuppa tulevad ja et nad ei taha meile midagi halba, aga on selliseid ka, kes tahavad teistele halba teha jne jne jne. kui ma noor olin, siis ma mõtlesin, et ta lihtsalt mõtleb meile muinasjutte välja. kui ma küsisin, et miks ainult tema näeb neid asju, siis ta vastas, et ta ise ka veel ei tea, aga küll need olevused talle ühel päeval ütlevad seda. nüüd tagantjärgi olen uurinud, et visuaalsed hallutsinatsioonid on üsna harva esinevad, mistõttu ma ei julgeks selle põhjal midagi tõsist kahtlustada.

4 aasta pärast hakkas ta kokku elama ühe mehega (kes on täielik narkomaan, ise juba 40, aga nii loll. kuid ma ei usu, et mu ema narkootikume tarvitab, ta on kategooriliselt nende vastu olnud terve elu) ja mu ema pööras täiesti ära- esiteks pöördus ta sügavasse ristiusku. mis iseenesest pole ju veel imelik. imelik on aga see, et ta hakkas end pidama mingiks eriliseks inimeseks, kelle on jumalad välja valinud ja tal kujunes välja täiesti oma teooria kõige kohta- elu, universumi jne. et see on tõde, mida talle "sisestatakse" ja kui keegi kasvõi mainis, et ei usu sõnagi, mida ta räägib, siis ta läks päris agressiivseks- karjus ja sõimas, nimetas inimesi idiootideks ja milleks veel. kusjuures nii palju kui mina olen aru saanud, siis need teooriad muutuvad suhteliselt kiiresti tal, vahel isegi eelmisega vastupidiseks ja ta surub neid üsna agressiivselt teistele peale.

pärast seda kui ma kodust 16-aastaselt lahkusin, pole me eriti rääkinud so u 4 aastat. viimasel ajal on mulle pärale jõudnud, et eksisteerib võimalus, et tegu ikkagi mingi psüühilise häirega ja ma tahaksin teda aidata, et ta saaks ka nö normaalset elu nautida. aga ma ei oska kohe kuidagi talle läheneda, sest nii kui ta märkab, et ma ei usu teda, siis ütleb ta:"aga mis selles siis halba on kui ma teisi maailmu näen?" ja solvub või hoopis itsitab imelikult omaette. on ilmne, et ta näeb asju, mida pole olemas, ikka veel.

ükskõik millest muust saab temaga enam-vähem normaalselt rääkida ning ta põhjendab oma seisukohti lihtsalt ja loogiliselt, kuulab ja mõtleb kaasa ning suhtleb nagu normaalne inimene, kuigi üsna formaalselt võiks öelda, et stereotüüpselt. takistuseks on vaid tema ääretu naivism ning kangekaelsus kui ma ise püüan talle midagi selgeks teha. vahel harva on ka hetki, kus ta ütleb mulle telefonis, et keegi peab ta terveks tegema.

ma ei saa ju teda vägisi arsti juurde viia, kuidas sellise inimesega rääkida ja kuidas teda veenda? või kas on võimalik,et ta lihtsalt ongi selline sügavalt usklik ja ma ei peaks sekkuma? samas annab tema äärmuslikkus põhjust muretsemiseks, kuid ma ei oska sellist kummalist profiili mitte millegi konkreetsega seostada.

suur tänu Teie kommentaaride ja vastuste eest,
ette tänades,
N 20

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Eelnevast selgub, et temal on tunnetushäired: meelepetted ja ja ka mõtlemishäired. Nende vähendamiseks-kõrvaldamiseks on tänapäeval hulgi häid rohte olemas. Minge elukohajärgse psühhiaatri juurde ja koos leiate asjale õige lähenemisnurga.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?